Mis on narratiiv?
Ricoeur, Bahtin ja protsesslähenemised
Jenny Rankin.
Abstrakt: Sajandeid kestnud ükskõiksus narratiivi suhtes on mõningate
teoreetikute arvates kulmineerunud narratiivi lagunemise (breakdown) või
kriisiga, mida iseloomustavad kirjandusteoste tähtsuse vähenemine ning inimeste
elu ajalise organisatsiooni fragmenteerumine.
Ometigi on kahekümnendal sajandil tekkinud uus akadeemiline huvi narratiivi
vastu, iseäranis Paul Ricoeuri, Alasdair MacIntyre ja Mihhail Bahtini töödes.
Nende töödele tuginedes võime nüüd defineerida narratiivi kui triaadi: narratiivne
teos või artefakt, narratiivne teadvusseisund [mode of consciousness] ning
nende kahe vaheline suhe, mida võib iseloomustada kommunikatsioonina. See
rekontseptualiseerimine paljastab narratiivi jätkuva, kulgeva, ajalise ja
loova, teiste sõnadega protsessuaalse loomuse. See võimaldab meil mõista,
et narratiiv on fundamentaalne teiste inimprotsesside suhtes - nende protsesside,
mis puudutavad dialoogi, intentsionaalsust, teadvust, teadmist, kultuuri,
ühiskonda, reaalsuse konstrueerimist ning lõpuks ka isiklikku identiteeti.
Narratiivi saab nüüd pidada baasiliseks kõigi inimtegevuse aspektide juures
ning selle allikaks, mida MacIntyre nimetab elu ühtsuseks ["the unity of
life"].
Viimase paari sajandi jooksul on narratiiv hakanud aeglaselt kerkima filosoofiapoolse
halvustamise ja unustuse ududest, esitlemaks end inimtegevusele põhiolemuselt
omase protsessina.
Narratiivi on viimaks hakatud mõistma kui alust, suhteid ja abinõu, mille
pinnal, mille kaudu ja mille abil inimestel tekib teadmine nii iseenda kui
neid ümbritseva maailma kohta. Võime nüüd mõista, et inimtegevus, intentsionaalsus,
teod, tajud ja kogemused mõeldakse välja, mõistetakse ja vahendatakse läbi
kultuuriliste ja isiklike narratiivide; ning võitlus tunnustuse eest [battle
for recognition] toimub inimeste vahel narratiivsel pinnal.
Läbi kestva loomise ja taasloomise protsessi, jätkuva dialektilise liikumise
mälestuse ja ootuse vahel, läbi inimestevaheliste suhete hõlbustamise loob
narratiiv teadmise, kultuuri, traditsiooni, tõe, reaalsuse, teadvuse ja identiteedi
protsessid.
Aeg on alati hõivanud filosoofide tähelepanu oma põhjaliku läbitungivuse,
kõikjalolevuse ja paradoksaalse universaalsusega (Wood 1991). Erinevalt ajast
pole narratiiv aegade jooksul filosoofe mitte niivõrd kimbatusse ajanud,
vaid sellesse on pigem peaaegu rutiinselt suhtutud halvustamise ja möödavaatamisega.
(Gare 2002).
Asjade selline seis on imestust vääriv, kuna me mõistame ja väljendame aega
ning üldse kogu mõtlemist üksnes läbi narratiivi. Sellest hoolimata on narratiivist
tihti ning pikkade perioodide vältel mööda vaadatud kui fiktsiooni või meelelahutuse
valdkonnast; seda on vaadeldud kui reaalsuse representatsiooni või imitatsiooni,
kui tavaseisundina jõude seisvast inimteadvusest tekkivat artefakti, mitte
aga selle teadvuse moodustajat ennast.
Paljudes ringkondades loetakse narratiivi siiani vahelduvalt - ja vahel samaaegselt
- teisejärguliseks küll mõistuse, matemaatika ja filosoofia suhtes, küll
objektide ja vormide, "tõelise" ja igavikulise, instrumentaalse ratsionaalsuse
ja teaduse suhtes.
Lühidalt: narratiivile on antud olemise [being] kirjeldamise roll, mitte
aga saamise [becoming] võimaluste loomine, väljendamine ja nende avamine.
See ei tähenda, nagu oleks narratiiv lõpetanud eksisteerimise. Pigem tähendab
see seda, et narratiivprotsessi keskne roll teiste inimprotsesside (mõtlemine,
teadmine ja reaalsus, teadvus ja identiteet) suhtes on suurel määral tunnustamata
või maha vaikitud; ning sellest mahavaikimisest kannavad kahju mõlemad pooled.
See mahavaikimine on andnud põhjust rääkida kriisist ilukirjanduslikes romaanides
ja kunstis üleüldse, ning inimeste elu ajalise organisatsiooni lagunemisest
- kriisist, mida tuntakse kui postmodernistlikku seisundit. Ometi on sellest
kriisist tõusnud uus huvi narratiivi vastu, semiootika, lingivistika ja narratoloogia
näol - hilinenuna näiv uurimus selle kohta, mida paljud tajuvad kaduva nähtusena.
See taastekkinud huvi on suurel määral piiritlenud ennast kultuuriliste artefaktide
süstemaatilise uurimisega - see vaatleb lugusid [story] kui teoseid, tooteid,
või tekste. Ometi on selle uuest huvist innustust saanud mitmed teoreetikud,
kes näivad liikuvat selle poole, et vaadata narratiivi protsessina.
Üks tähtsamaid nendest teoreetikutest on Paul Ricoeur, kelle kolmeköiteline
teos "Time and Narrative" (1994-5) on saavutanud ülemaailmse tunnustatuse.
Ricoeuri kirjeldust narratiivi kohta tunnustatakse kui siiani kõige terviklikumat.
Tema kirjeldus vaatleb narratiivi kui meie ajakogemuse baasstruktuuri ning
esitab kolmeetapilise mimesise protsessi, millest võrsub narratiivne identiteet
ning kogu inimloovus. Nende ideede esitamisega paneb Ricoeur teistele järgimiseks
programmi paika. Ometi pole Ricoeuri ideed probleemideta, ning kolme nendest
probleemidest vaatleme siin; pöörates tähelepanu järgmistele autoritele:
David Carr, Mihhail Bahtin ja Alasdair MacIntyre.
Ehkki ükski nendest probleemidest pole lahendamatu, viitavad need ometi vajadusele
Ricoeuri kolmeetapilise mimesise ning narratiividentiteedi ideed ümber töötada,
võttes arvesse narratiivi protsessuaalset loomust ning selle lähedasi ja
lahutamatuid seoseid identiteedi, teadmise, teadvuse ja reaalsuse inimprotsessidega
[human processes].
Illustreerimaks narratiivi protsessuaalset loomust, läheneksin siinkohal
kolmest aspektist küsimusele, mis on narratiiv. Kõigepealt on võimalik vaadelda
narratiivi kultuurilise artefaktina, teose või teksti või tootena, mis võib
võtta mitmeid vorme, kuid mille lõppeesmärgiks on jutustada või avada [unfold]
meie ees lugu. Teiseks on võib vaadelda narratiivi kui teadvuse ja eneseteadvuse
fundamentaalset seisundit [fundamental mode]. Kolmandaks võib vaadelda suhet
narratiivi kui toote ja narratiivi kui teadvusseisundi vahel. Seda suhet
võib iseloomustada kui kommunikatiivset, mis on lõppkokkuvõttes ka keele
ja narratiivi põhieesmärk.
Need narratiivi kolm aspekti sõltuvad üksteisest, ükski neist ei saa teisteta
eksisteerida, ometi on narratiivne suhe neist kõige olulisem. Selle suhte
alusel võib väita, et narratiiv on jätkuv ajaline protsess, millest võivad
tekkida teised protsessid - dialoog, intentsionaalsus, teadlikkus maailmast
ja teistest, kontseptsioonid ajalisusest väljaspool konkreetselt läbielatut,
ning lõppkokkuvõttes isiklik identiteet.
I Narratiiv kui lugu või toode.
Üldiselt, ja ehk intuitiivselt, me teame, mis on narratiiv: lugu - faktidele
toetuv või väljamõeldud või kusagil nende kahe vahel - mida tavaliselt jutustatakse
verbaalselt või kirjalikult, ent seda võib väljendada ka teistes sümbolsüsteemides,
näiteks kunsti, viipekeele või zhestide kaudu. Võime vaadelda narratiivteost
kui mistahes jutustamise vormi, kus jutustamine hõlmab jutustajat või narraatorit,
publikut ning subjekti. Subjekt puudutab elementide (tegude, sündmuste, karakterite,
kogemuste ja situatsioonide) järjestamist avavasse [unfolding] ajalisse
konfiguratsiooni, milles need elemendid muutuvad mõttekaks või omandavad
tähenduse. See avamine [unfolding] on temporaalne järjestamine, aga see ei
pruugi tingimata kujutada endast seda ranget kronoloogilist järjestust, milles
sündmused, teod või kogemused tegelikult aset leidsid. Nagu Pattick O'Neill
(1996) kommenteerib, on narratiiv "puhtalt diskursiivne esitussüsteem ning
selles mõttes on iga narratiiv üleüldse põhimõtteliselt fiktsionaalne." (lk
15). Lugu defineeritakse pea üksmeelselt kui heterogeensete elementide sünteesimist,
sünteesi, milles konstrueeritakse algus, keskpaik ja lõpp, kus iga element
ja iga etapp annavad oma panuse terviku moodustamiseks, ning kus igaüks lahendatakse
lõpptulemuseni jõudmiseks. Niisiis võiks väita, et igal jutustamine on teataval
määral fiktiivne, kuna komplekteerib pealtnäha seostamata osad (sündmused,
tegelased, teod, situatsioonid või asjaolud) mõistetavaks tervikuks, mis
enne ei eksisteerinud. Selles mõttes, et teaduslikud seletused, ajalugu ja
kriitika on seostamata osade süntees, on nad kõik lood ning sisaldavad kõik
mingil määral fiktsionaalset.
Enamus teoreetikuid, sealhulgas Paul Ricoeur ja Shlomith Rimmon-Kenan, kohtlevad
sõnu "narratiiv" ja "lugu" sünonüümidena. Thomas Leitch (1986) teeb siiski
loo ja narratiivi vahel eristuse, viidates lõpptulemusele, loo raamistikule
või struktuurile kui loo"lubadusele". Lugu, väidab ta, võib hinnata heaks
või halvaks vastavalt sellele, kui hästi ta täidab oma lubaduse. Leitchi
jaoks pole lugu muud kui üks narratiivivorm - tema sõnul ei moodusta mõned
narratiivid pärast originaalkontekstist väljakiskumist enam lugusid, mõned
narratiivid on lihakssaamist ootavad potentsiaalsed lood, ja mõnedest narratiividest
ei saa iial lugusid, kuna nad jäävad lahtisteks. Seega võime vaadelda näiteks
teadusprojekti või sotsiaalseid formatsioone kui kestvaid või lahtisi narratiive,
mida moodustavad lood; kuid nad ise ei ole lood. Leitchi ideed tunduvad olevat
analoogsed Bahtini omadega, kes kasutab termineid "ütlus? [utterance] või
"tekst" kõigi nende asjade kohta, mida Leitch kutsuks narratiiviks.
Ometi pole see eristus loo ja narratiivi vahel nii selge nagu Leitch tahaks
meid uskuma panna. Tuleb sageli ette, et ühe loo element - väide, hüüatus,
roppus [expletive], zhest - võetakse originaalkontekstist välja, kuid see
ei muuda teda kontekstituks. Vastupidi, võime väita, et element omandab teises
jutustuse, teise loo elemendiks muutudes uue tähtsuse [significance]. David
Carr (1991) väidab Husserlile toetudes, et kõigel, mida inimteadvusele esitatakse,
on juba narratiiviga sarnane struktuur. Iga sündmust, tegu või kogemust me
vähemalt kogeme algust, keskpaika ja lõppu omavana, ajas kulgevana. Me ei
võta neid vastu kui potentsiaalseid lugusid vaid lugusid iseeneses ja enese
kohta. Pealegi on iga sündmus, tegu või kogemus koostatud väiksemate sündmuste,
tegude või kogemuste seeriast ning on ise omakorda osa suuremast sündmuste,
tegude või kogemuste seeriast. See langeb kokku Rimmon-Kenani ideega, et
"iga üksiksündmust võib lahti harutada minisündmuste ja vahepealsete seisundite
seeriaks... ning üheainsa sündmuse sildi alla võime paigutada [subsume] määratu
hulga sündmusi" (1989, lk 15)
Kui me vaatleme narratiivi sellisena, on see kõikjalolev, piiritu ning kohaldatav
kõigele, millega inimesed kokku puutuvad. Nagu Barthes (1987) ütleb:
"Maailmas on arvutult narratiive. Narratiiv on ennekõike määratu hulk zhanre,
mis on erinevate substantside vahel jagatud - otsekui oleks iga materjal
sobiv inimese lugusid vastu võtma. Narratiivi võib kanda suuline ja kirjalik
keel, liikumatud või liikuvad pildid, zhestid ning segu neist kõigist, narratiiv
esineb müüdis, legendis, valmis, jutus, romaanides, eepikas, ajaloos, tragöödias,
draamas, komöödias, pantomiimis, maalimises... vitraazhakendes, kinos, koomikas,
uudistes, vestlustes. ...Narratiiv on kohal igal ajajärgul, igal pool, igas
ühiskonnas, see algab
inimkonna ajalooga ning kuskil pole ega ole iial olnud inimesi ilma narratiivita.
Narratiiv on rahvusvaheline, ajalugu läbiv, kultuure läbiv, ta on lihtsalt
olemas, nagu elu ise."
Kõigist akadeemilistest distsipliinidest tegeleb kirjandusteooria kõige silmnähtavamalt
narratiivi kui looga, ja kohtleb narratiivi üldiselt kui toodet, sellist
mida saab kritiseerida ja korrata, kas siis eraldi tema tootmise asjaoludest
või ühena selliste narratiivide suuremast kogumist. Selline toote-kontseptsioon
viib endastmõistetavalt üritusteni kirjeldada narratiivse loo identifitseeritavaid
ning diagrammina esitatavaid struktuure. Freytagi püramiid (Ong 1988) on
üks selline diagrammiline kirjeldus, mis leiab sooja vastuvõttu nii kirjanduslikes
ringkondades kui psühholoogias. Freytagi järgi on lool tüüpiline klimaatline
lineaarne süzhee, "tõusule järgneb langus, ülespoole suunduv [ascending]
tegevus tekitab pinge, jõuab kliimaksini, ...millele järgneb lahendus või
lahtiharutamine..." (Ong, lk 142) Ometi on see nägemus narratiivstruktuurist
isegi kirjandusmaailmas piiratud, romaanivaldkonnas ei sobi see enam alates
Flauberti ja Cervantese teostest, kes kasutavad kõrgemaid keerukusastmeid
kui kahemõõtmeline püramiid hõlmata suudab. Antud lineaarne mudel, nagu ka
teised selletaolised, ei suuda arvestada puhtalt suulistest kultuuridest
tulevate lugude struktuuri, või teaduse, ajaloo, kunsti, viipekeele või kasvõi
igapäevaelu narratiive.
Enamus teoreetikuid pooldavad siiski ideed, et lugudel on mingi struktuur.
Carr paneb ette kõige lõdvema ja seetõttu vahest ka kõige adekvaatsema struktuuri.
Tema idee järgi konstrueerib lugu alguse, keskpaiga ja lõpu ajalise järjestuse
või konfiguratsiooni, mis kulgeb ajas ja eristub taustast; lugu kirjeldab
subjekti, kompleksset kogemust, tegu või sündmust, ja hõlmab jutustaja ja
publiku vahel toimuvat jutustamist.
Kirjandusteoorias on idee narratiivist kui põhiolemuslikult struktureeritud
tekstist või tootest - kui loost - viinud hulga erinevate seletuste ja analüütiliste
meetoditeni. Sellest narratiivikontseptsioonist tekib strukturalism, mis
omakorda sünnitab poststrukturalismi, dekonstruktsiooni ja taasäratab huvi
fenomenoloogia ja hermeneutika vastu - peamiselt oma piirangute tõttu. Terry
Eagleton (1983) ja David Carr arvavad, et strukturalism ei tegele narratiivide
sisu või tähendusega - eeldades, et tekstiline narratiiv võib olla seesmiselt
tähenduslik - ega nende suhetega tekstist väljaspool asuvate asjadega, vaid
ainult sisemiste suhetega; suhetega pealtnäha muutumatute elementidega narratiivteose
sees. Strukturalistide jaoks ei ole kunsti ja elu vahel jätkuvust. Kunsti
nähakse struktureerituna, elu aga struktureerimata ja kaootilisena. Pealegi
ei suuda strukturalism tegeleda narratiivi ajalise loomusega, selle kulgemisega
ajas või sellega, kuidas narratiiv ajaga ümber käib. Strukturalistid käsitlevad
narratiivi pigem "objektina ruumis kui liikumisena ajas." (Eagleton, lk 116)
Kuna narratiiv on nende jaoks atemporaalne objekt, ei saa see adekvaatselt
või rahuldavalt kehtida ajaloolise muutuse kohta, või muutunud tingimuste
kohta, millest tekivad erinevad kultuurilised kirjanduslikud tooted. Eagleton
leiab, et strukturalism väldib "pirtsakalt" väärtushinnanguid ega suuda seega
eristada head kirjandusteost bussipiletist (lk 122). Strukturalism näib viivat
narratiivtoote atomistliku ja instrumentaalse abstraktsiooni äärmusteni.
Kui strukturalism kõrvale jätta, on kirjandusteoreetikute seas lahkhelid
küsimuste üle, mis moodustab narratiivi - kas see on kirjandusuuringute aineks
olev kirjandusteoste kogum, või üksiknäited sellest kogumist, sündmuste jutustamine
teatud vormi või struktuuri sobivalt, või selliste struktuuride mitmesus;
kas tähtsus ja tähendus [significance and meaning] on teosele
sisemiselt omased, või tekivad aktiivse suhtluse käigus teosega, või kas
teos on ise tähenduslike protsesside tulem.
Ometi kalduvad sellised küsimused peitma kirjandusteooria enda kriitika narratiivset
kompositsiooni. Need küsimused varjavad asjaolu, et lugu on lugu üksnes jutustamises
- et see kulgeb ajas. Nende analüüsimeetodid jätavad välja inimmõtlemise,
kontseptsioonide ja tegevuse narratiivse iseloomu baasilise tähtsuse inimese
eneseteadvusele ja teadlikkusele olemasolust. Ja kuna kirjandusteooria "säilitab
hoolikalt eristuse tekstisisese ja -välise vahel" (Ricoeur 1991, lk 26),
põikleb see kõrvale narratiivi funktsioonist ja intentsioonist, milleks on
edasi anda tähendust ja võimalikkusi.
II
Narratiiv kui teadvusseisund [mode of consciousness]
Kuigi kirjandusteoreetikud kasutavad terminit "narratiiv" ilukirjandusliku
loo kirjeldamiseks, peame siinkohal vaatama narratiivi kui laiemat valdkonda,
sellist, milles, nagu Barbara Hardy ütleb, "me näeme unenägusid... unistame...
mäletame, ootame, loodame, heidame meelt, klatshime, õpime, vihkame ja armastame
läbi narratiivi..."
Kuigi esimeses osas sai vastav eeldus paika pandud , võib väga harva kuulda
või lugeda narratiivist kui meie teadvusseisundist ning maailmatajust. Kuna
siin ei ole koht täiemõõduliseks dissertatsiooniks teadvuse ning taju loomuse
teemadel, selgitagu paar vaatenurka, mida on mõeldud "narratiivse teadvusseisundi"
all. Võime väita, et narratiiv teadvusseisundi rollis ühtaegu kujundab ja
informeerib meie teadmist - nii enesest temporaalsete ja sotsiaalsete olenditena
kui ka maailmast - ja samas on see teadmine.
Ricoeur paneb ette, et "kuni elu pole interpreteeritud, on see pelgalt bioloogiline
nähtus". Tema teosed on mõjutanud teoreetilisi lähenemisi narratiivile ja
uurimusi selle loomuse kohta. Kõige laiemalt tuntud ja tsiteeritud tema ideedest,
ja võibolla ka kõige sisukam on ehk Aristotelese mimesise idee ümbertöötlus
kolmeetapiliseks protsessiks.
Ricoeuri etapid on:
- mimesis1, milles taju võtab maailma vastu ennustavalt kujuteldud [prefigured],
pre-narratiivsel või semantilisel kujul
- mimesis2, milles pre-narratiivne retseptsioon konfigureeritakse läbi "süzheestamise"
["emplotment"] narratiivsele kujule
- mimesis3, protsess, millega narratiiv kujundab meie ideed maailma kohta
ümber.
See mimeetiline representatsioon ei ole "maailm", ega ka maailma imitatsioon
vaid uus looming, mis lubab meil maailma mõista. Nendest kolmest etapist
on meil kõige suurema tähelepanu all esimene, seetõttu väärib see ka põhjalikumat
kirjeldust.
Ennustava kujutluse [prefiguration] all peab Ricoeur silmas seda, et maailm
on inimeste jaoks sümboolselt kujuteldud, et meie retseptsioon maailma suhtes
on eelnarratiivne ning et me mõistame maailma, "sest et see on juba artikuleeritud
märkides, reeglites ja normides, see on alati sümboolselt vahendatud". Ricoeuri
jaoks on kogu inimkogemus semantiliselt ja lingvistiliselt prefigureeritud,
me mõistame tegevuse semantikat isegi enne, kui need tegevused on meile ümber
jutustatud. Ricoeur väidab, et inimese läbielatud või sotsiaalne reaalsus
on vahendatud sümboolsete representatsioonide kaudu, mis ootavad interpretatsiooni.
Inimolend maailmas
[human being-in-the-world] on selle järgi redutseeritamatult lingvistiline
(DiCenso 1990). Ricoeur ei väida, et mõtted ja teod on alati kohe narratiivid,
kuid nad on prenarratiivid. Semantilise mõistmise muutmine narratiiviks on
mimesise teine aste, "emplotmendi" või konfiguratsiooni staadium. Ricoeuri
jaoks ei teki narratiiv enne, kui prenarratiivne lingvistiline ja semantiline
mõistmine on tõlgitud, või konfigureeritud, süzheestamise kaudu. Sellest
võime järeldada, et Ricoeur näeb süzheestamist kui "maagilist" loovprotsessi
- et narratiiv on konstruktsioon, mida inimesed leiutavad või rakendavad
impulsiivselt kirjeldamise, selgitamise või jutustamise juures.
Kuid Ricoeuri analüüs tõstatab mõningaid probleeme.
Võibolla, nagu fenomenoloogid Husserl ja Merleau-Ponty väidavad, on taju
juba vahend interpreteerimaks maailma, millega me kokku puutume ning on seeläbi
alati juba narratiiv. Ning kui meie maailma-retseptsioon on, nagu Ricoeur
väidab, semantiline, siis maailma tajudes me juba korrastame/järjestame selle.
Sümboolne, lingvistiline või semantiline mõistmine kujutavad endast seda
tüüpi arusaamist, mis suhestab elemente omavahel, mis kulgeb ajas ning mis
on juba räägitud ning vastu võetud - millel on, lühidalt, narratiivne struktuur
ja ajalugu. Carr väidab, et inimesed on tihedalt ja vältimatult ühendatud
oma ajaloolise minevikuga. See minevik määrab meie igapäevasele elu, olles
aluseks meie oleviku kogetuna tajumisele [present-as-experienced] ja kontseptsioonidele
maailmast ning kontseptsioonidele endast ja teistest. See on "eeltemaatiline
taustateadvus", mis "prefigureerib" tunnetuse. Ajalugu "moodustab meie igapäevasele
kogemusele horisondi ja tausta" (Carr). Ning mis puutub ajaloo narratiivsesse
loomusesse, siis Carr väidab, et ajalugu järgib narratiiviga sama struktuure
- identifitseerides algusi, keskpaiku ja lõppe, muutes kronoloogilise järgnevuse
konfigureeritud järjestuseks.
Bahtin vaatleb inimteadvuse märke, sümboleid ja sõnu ning leiab, et ükski
sõna ega sümbol pole neutraalne. "Ühelgi loomulikul nähtusel pole "tähendust",
ainult märkidel (sh sõnad) on tähendus." (1986, lk 113) Ta leiab, et märgid,
sümbolid ja sõnad saavad oma mõtte [sense] ja tähenduse [meaning] läbi dialoogiliste
protsesside:
"Sõna (või üldisemalt iga märk) on indiviididevaheline. Iga asi, mida öeldakse,
väljendatakse, paigutub väljaspoole rääkija "hinge" ning ei kuulu temale.
Sõnu ei saa omistada ühele kõnelejale. Autor (kõneleja) omab enda võõrandamatut
õigust sõnale, aga ka kuulajal on oma õigused ning neil, kelle hääli kuuldakse
sõnas enne, kui autor selleni jõuab, on samuti omad õigused (lõppude lõpuks
ei ole olemas sõna, mis kellelegi ei kuuluks). Maailm on näidend, millest
võtavad osa kolm tegelaskuju..."
Meie kogemuse märgid, sümbolid, reeglid ja normid on juba vahendatud läbi
narratiivide, mille kaudu me oleme saanud neid tundma - meil on nende kohta
juba ajalooline ning narratiivne teadmine. Seega kui maailma tajutakse ja
on alati tajutud semantiliselt, siis vajadus transformeerida see arusaamine
narratiiviks hakkab näima üleliigne.
Carr leiab samuti, et maailmal meie taju poolt vastuvõetuna on juba narratiivne
struktuur. Selle idee selgitamiseks võtab ta appi fenomenoloog Husserli.
Husserl väidab, et mälul on tähtis roll, säilitamaks kestev teadlikkus asjadest
kui temporaalsetest objektidest; asjadest mis jäävad muutumatuks ja kestavad,
või asjadest, mis muutuvad, moodustades seega sündmuse.
Teadlikkus sündmusest, teost või kogemusest võtab arvesse selle järgnevust,
"äsja eelnevust", mis eraldab mälestust selle asja kohta mälestusest teiste
asjade kohta. Ning selle mälestuse sugulaseks on lähituleviku ootus selle
kohta, kuidas sündmus oodatakse kulgevat. Husserl
nimetab neid kahte funktsiooni "retention" ja "protention". "Toimumisväli"
["field of occurrence"] koosneb mineviku ja tulevikuhorisontide kokkuvõtmisest
(taking together), mille üle teadvus lahti rullub. Sündmust ei tajuta kui
atemporaalset juhtumit vaid tajutakse mineviku retentsiooni ja tuleviku protentsioonina,
mis määravad sündmuse olevikus. Carri jaoks pole sündmuste organiseerimine
järjestusse, loo või narratiivse vormi kujule mitte fiktsionaalne vaid inimtaju
ehe representatsioon.
Lisaks sellele, leiab Carr, peegeldab Ricoeuri kontseptsioon narratiivist
ning iseäranis mimesis1-st strukturalismi, millest ta püüab eemalduda. Ricoeur
tundub esmapilgul olevat vastu strukturalistlikule ideele lõhest [discontinuity]
kunsti korrastatud maailma ja elu kaootilise reaalsuse vahel. Ometigi on
tema idee prefiguratsioonist paljalt selle seisukoha leebem variant. Ricoeuri
pre-figuration ei ole narratiivne struktuur; see on miski mis jääb sinna
vahele: ühel pool narratiivne struktuur, teisel pool strukturalistide poolt
ettepandud lahkheli, lõhe läbielatud kogemuse ja kunsti poolt peale surutud
narratiivse korra vahel.
Ricoeuri jaoks suudab vaid süzhee tasandada seda lahkheli, tuues keele kaudu
maailma harmooniat ning midagi uut. "Selle asemel, et maailma kirjeldada,
see taaskirjeldab seda" (Carr lk 15), "millegina nägemine" või "otsekui"
, mitte "nägemine" või "kui".
Carr mõistab Ricoeuri nii: "'Alguse, keskpaiga ja lõpu ideed ei ole kogemusest
võetud: nad ei ole tegeliku tegevuse jooned vaid poeetilise korrastamise
mõjud". Lugu taaskirjeldab maailma, st see kirjeldab teda, otsekui ta oleks
see, mida ta eeldatavalt tegelikult pole." (Carr, lk 15)
Seega, inimestele ei saa maailm, millega nad kokku puutuvad, olla Ricoeuri
järgi prenarratiivne. Olemaks prenarratiivne peaks see omama pre-mälu ja
pre-teadvust. Enne narratiivi on instinkt, aga meie eksistents pole pelgalt
instinktiivne. Nii filosoofid kui psühholoogid leiavad, et pole olemas ühtki
iniminstinkti, mis jääks kestma pärast imikuiga, mitte ühtegi automaatset
käitumist, mida ei kontrolliks ja/või vahendaks sotsiaalsed "märgid, reeglid
ja normid" - sotsiaalne narratiiv. Need märgid, reeglid ja normid asetsevad
narratiivi sees, neid tajuvad ja võtavad vastu narratiivsed teadvused ning
neid reprodutseeritakse ja refigureeritakse narratiivses kommunikatsioonis.
Kuigi me võime kuulda selle instinktiivse eksistentsi kaja mõnedes lugudes
või selgitustes, nagu näiteks utilitaristlik seletus selle kohta, mida tähendab
inimeseks olemine; siis ometi on meie maksimeerimisele kuuluvad lõbud ja
minimeerimisele kuuluvad ebameeldivused just narratiivi poolt soovitatud
ja vahendatud.
Kui teadvus on loomult narratiivne, siis peab mõtlemine samuti olema narratiivses
raamis. Nagu Bell (1990) väidab, on narratiiv mõtlemise kujundamisel ülimuslik
ja ürgalgne protsess, mis leiab aset mõistusest ja tõenditest [evidence]
sügavamatel tasanditel.
Narratiivi laiemate definitsioonide kohaselt, mida siin ette pannakse - naratiiv
kui teos või toode ja narratiiv kui teadvusseisund, selles mõttes, et tajud
on alati juba läbi narratiivi vahendatud - nende laiemate kontseptsioonide
järgi tundub, et Ricoeuri prenarratiivne maailm ei ole see maailm, millega
inimesed kokku puutuvad või kus nad elavad.
Ent isegi kui me aktsepteerime ideed narratiivist kui fundamentaalsest teadvusseisundist,
ei selgita see, kuidas teadvused üksteisega suhtlevad, kuidas ideesid ja
mõtteid genereeritakse ja üle kantakse. Lükata narratiivi analüüsi siinkohal
edasi tähendab toetada ideed nartsissistlikust ja egoistlikust selfist, identiteedi
fragmentsioonist, kuna see ei ole enam ühendatud teiste modereeriva mõjuga,
ning individualismist, mis näib tänapäeva arenenud kapitalistlikes
ühiskondades ülekaalus olevat. Narratiivne teadvus ise ei tegele moraali
ja eetikaga, enda ja teiste tunnustamisvõitlusega seni, kuni see astub ühendusse
teiste selliste teadvustega. Seega aktsepteerides narratiivi sellisena, nagu
teda siiani on käsitletud, jääb varju idee, et eneseteadvus võib tõusta
üksnes ühendusest teistega, et identiteet luuakse läbi enesepeegelduste,
mida näeme teistes.
IIINarratiiv kui kommunikatsioon.
Niisiis kolmas ja kõige tähtsam aspekt on siinkohal suhe narratiivi kui teose
või toote ja narratiivi kui teadvusseisundi vahel. See suhe on mitmetahuline,
sepistades ühendusi ja suhteid autori, teose ja publiku vahel, üksikute publikuliikmete
ja erinevate autorite vahel, erinevate teoste ja erinevate publikute vahel.
Nagu Bahtin väidab iga suhte - iga osadest terviku moodustamise uuringu või
iga arhitektoonika kohta - suhted narratiivse teose ja narratiivsete teadvuste
vahel "pole iial staatilised vaid alati tekitamise või lammutamise protsessis."
(Holquist, 1991, lk 29) Neid suhteid, nagu eespool väidetud, saab iseloomustada
kui kommunikatsiooni, mille põhiolemus, nagu iga akti juures, on teadlik
või ebateadlik intentsionaalsus. Me oleme tegutsejad [agents] narratiivides,
mida me loome, millega me interakteerume ja mida me kasutame suhtlemiseks.
Tahtlikku tähendust ei kanna mitte ainult narratiiv-toode - ideede, kriitika,
tunnete, tegevuste või lugude väljendamine - vaid ka selle teate edastamises
on teadlik, poolteadlik ja teadmatu intentsioon; vastata, rääkida ja saada
kuuldud, teistega ühendust võtta, interakteeruda ja tunda end tegevustes
ära, saada tunnustust teistelt ja jõuda tunnustusele teiste intentsioonide
suhtes. Narratiivne teos on narratiivteadvuse sisemise loovakti toode. Teos
pole võimalik oma autorita ning on alati mingi eesmärgi tulemus. Seega eitada
teose autorlust ning selle tootmise asjaolusid tähendab eitada teose eesmärki:
suhelda.
Narratiivtoote ja esmase teadvuse, autori, vahel on suhe, milles kumbki esitab
teisele nõudeid. Teos ja autor on loomisaktis teineteisega lähedaselt ühendatud.
Teos on mingi plaani tulemus, selle plaani realiseerimine, ning nende kahe
interaktsioon ja võitlus nende vahel (Bahtin 1986, lk 104). Realiseerimisprotsessi
käigus on plaan avatud ümbermõtlemisele ja ülevaatamisele. Oma realiseerimises
on teos testament autori intentsioonile. Autor esitab teose kaudu nõude
tõe, moraali ja väärtuse kohta - töö paljastab midagi nendest nõuetest autorile,
peegeldades tagasi autori intensioonid ja kui hästi või teisiti need realiseeritud
on. Autor loob teose, mis oma loomises mõjutab autorit.
Retseptsiooni käigus sekundaarne narratiivteadvus taasloob narratiivi ja
töötab selle ümber. Ricoeur leiab ilukirjanduslike lugude kohta, et narratiivteose
kompositsioon "ei ole lõpetatud tekstis vaid lugejas, või täpsemini, narratiivi
mõte [sense] või tähtsus [significance] võrsub tekstimaailma ja lugeja maailma
lõikumisest." Teiste sõnadega võib narratiivne ilukirjandus refigureerida
ja transfigureerida elu. Lugeja liigub implitsiitsesse universumisse, teksti
kogemushorisonti, võrreldes kujutluses seda horisonti tema enda tegeliku,
läbielatud (siiski juba narratiivselt vahendatud) kogemusega universumist.
Miski autorist ja autori maailmast ja intentsioonidest kandub üle vastuvõtjale,
ja transformeerib vastuvõtja mõistmist. Teosega ühendusse astudes transfigureeruvad
vastuvõtja ja teos; vastuvõtja hõlmatakse teose universumisse ning ta töötab
selle ümber, sünteesides seda eelnevate ootushorisontide ja kogemustega,
ja seega laiendades neid horisonte. Teosega suhestuv vastuvõtja kirjutab
ennast
teosesse sisse, kuna aga teos asub tema teadvuses ajas kulgema. Ta loob vastuvõetud
narratiivile raamnarratiivi, kriitika või hindamise narratiivi. Ta toob autori
ideed elule, neid ühtaegu vastu võttes ja transformeerides, ja autor muudab
vastuvõtja kujutluse elusaks läbi uute horisontide, mis teoses sisalduvad.
Narratiivsed suhted lubavad indiviididel saada rohkemaks kui nende kasvatuse
ja elu-olu toodeteks, enamaks kui nende eksisteerimise tingimused.
Niisiis kohtuvad kaks teadvust narratiivtoote abil. Teos on ühtaegu kohtumispaik
ja kohtumine (Winterson 2002), teadvuste kokkupõrge, milles nii vastuvõtja
enda teadvus kui narratiivne produkt transformeeruvad. Teosest saab teade
ja vahendamine, ideede või info või loo kandja. Ning narratiivteost ei saa
vaadelda kui monoloogi. Nagu Bahtin väidab, on iga narratiivne teos, iga
ütlus [utterance] või lugu, nii ajalistes kui ruumilistes suhetes kõigi teiste
narratiivide, ütluste, lugudega - vastuse või vastust ootavana (Holquist,
1991). Seega kahe teadvuse kohtumine, läbi narratiivteose, on dialoogi algus.
Kui teadvused põrkuvad teose abil (mis implitsiitselt hõlmab teoseid, millele
ta on vastuseks ja teoseid, mis tekivad temale vastuseks), saab narratiivteosest
traditsioonide ja ajaloo ning unistuste ja tulevikulootuste teemalise dialektika
kandja ja õhutaja, ta on seega olevikus läbielatava kogemuse meedium. See
on Ricoeuri sadestumise [sedimentation] ja innovatsiooni, ideoloogia ja utoopia
asukoht. Läbi teosega suhestumise või selle loomise astub narratiivteadvus
ühendusse lähedaste teistega, peregrupiga, kogukonnaga, ühiskonnaga üleüldse
ja sedamööda tundmatu teisega. Narratiivist saab kogukonna liim, kultuurivõrk,
ühiskonna maatriks. Narratiivset kommunikatsiooni võib nüüd näha kui võrgustikku
mineviku, oleviku ja tuleviku dialoogidest: autori sees, autori ja tema teose
vahel, autori, teose, ja publiku vahel, selle publiku üksikliikmete vahel,
teose ja teiste sarnaste teoste vahel, ajaloo ja võimalike tulevike vahel,
individuaalsete teadvuste ja nende kultuuri vahel. Ja läbi nende mitmesuguste
ühenduste - intiimsetest abstraktseteni - jõuab narratiivne individuaalteadvus
mõistmisele oma füüsilise kehastuse ühtsusest ja individuaalsest identiteedist.
Nendest ühendustest tekivad karakter ja identiteet.
Kui kaks teadvust narratiivteose kaudu kohtvad, kui kohtumisest saab dialoogiline,
siis on võimalus, et self peegeldub teises. Sellisena on see kohtumine vahend,
millega mõistetakse selfi ja teist, selfi teises ja teist selfis (sealjuures
teine on konkreetne või vahetu kõnelusest osavõtja, on loodus, või on abstraktsioon).
Selles kommunikatsioonimaailmas puhkeb narratiiv sellise sügavuse ja rikkuseni,
mis meile ei avaldu, kui vaatleme eraldi narratiivi teose või tootena (nagu
tava- ja kirjandusteoreetilises arusaamas narratiivist kui novelistic loost)
või narratiivi kui teadvussseisundit (eksistentsialism ja fenomenoloogia).
Narratiivist saab ühtäkki intentsionaalne, kreatiivne, interaktsionaalne,
dialoogiline, emergentne ja protsessuaalne.
Kirjandusteoretiseerimine, mis tegeleb toote, teosega, ei suuda selgitada
seda kui ideede edasiandmise vahendit, kui vahendamist looja ja vastuvõtja
vahel, mis mõlemaid muudab, või teadvuste kohtumispaigana. Kirjandusteooria
jaoks on produkt staatiline ja ajatu töö, mis jääb samaks, vahet pole, kelle
poolt või millal seda loetakse. Aga kommunikatsioon on unikaalne sündmus,
mis toetub aja ja koha unikaalsetele asjaoludele, ja unikaalsetele indiviididele,
kelles ja kelle vahel see aset leiab. Bahtin väljendab seda tunnet, kui kirjutab;
"muidugi on võimalik, reprodutseerida teksti... aga teksti retseptsioon subjekti
poolt (selle juurde tagasipöördumine, korduv lugemine, uus tsitaadi avaldamine)
on uus, korratamatu sündmus teksti elus, uus lüli ajaloolises kõnekommunikatsiooni
ahelas". [Selle ja teiste tsitaatide siiahõlmamine on
illustreerimaks "uut avaldamist", või elementi, mis võetakse tema originaalkontekstist
ja leiab uue tähtsuse uues narratiivteoses.]
Fenomenoloogia, teadvuse uurimine, ei suuda selgitada narratiivkommunikatsiooni
käigus aset leidvate teadvustevaheliste interaktsioonide või ühe narratiivteadvuse
sees narratiivteose retseptsioonile vastusena toimuvate interaktsioonide
dünamismi ja laiust.
Benderi väitel käsitlevad varased fenomenoloogid indiviidi elu kaheks laiaks
sfääriks jagatuna - tavapärase tegevuse igapäevaelu, kus tähenduse kohta
käivate küsimustega ei tegelda, ning arutelude, tähenduse üle juurdlemise
maailm. Esimeses on teiste ja meie kohatavate objektide spetsiifilised teadvused
antud - pragmaatiline oletus sarnasusest ja jagatud tähendusest.
Need fenomenoloogid leiavad, et igapäevaelu on "monoliitiline siin ja praegu",
harjumuspäraste tegevuste, rutiinide ja kommete ruum, milles domineerivad
pragmaatilised motiivid ja "retsept"-teadmine. Elu on jagatud igapäevaelu
pragmaatiliseks sfääriks ning perioodideks, mil toimub selle igapäevaelu
üle mõtisklemine. See mõtisklus ei mõjuta tingimata, või isegi tihti, meie
käitumist. Kuid selline analüüs käsitleb ka identiteeti ja indiviidi eetilist
seisukohta, väites, et eetika ja tähendus ei ole osa proosalisest elust,
vaid nad paiknevad ainult mõtiskluste maailmas.
Teisalt Bahtin jällegi eelistab mõelda, et "eetiline, religioosne ja tähenduslik
on loodud ja kohal igas aktis... akti ühtsus ja selle seletus, tegu ja selle
tähendus, on miski, mis ei ole iial a priori, aga mis peab alati ja kõikjal
olema saavutatud." Narratiivi, kui toodet, teadvusseisundit ja kui suhet
nende kahe vahel, võib vaadelda kui proosalise tegevuse ja mõtiskluse pooluseid
ületavana, ühtaegu neid ühendades ja muutes neid mõlemaid tähenduslikuks;
seeläbi narratiiv kaotab duaalsuse.
Mõtisklusest saab introspektiivse teadvuse akt, mõtisklus informeerib proosalist
tegevust, kas siis indiviidi poolt või traditsioonide poolt, mida läbi narratiivse
kommunikatsiooni edasi antakse. Bahtini jaoks on iga tegu, iga eksistentsiakt
unikaalne sündmus, mis toimub unikaalses ajas ja kohas, unikaalselt paigutatud
indiviidile, kes sellegipoolest jagab selle koha, aja ja individuaalsuse
unikaalsust iga teise indiviidiga (Holquist). Ükski tegevus iseenesest pole
korratav, sest et iga tegevus on uus. Ning nagu Carr väidab, on isegi tegevuse
kulgemine kolme osapoolega narratsioon:
"Loo jutustamine oma tavalistes sotsiaalses ja kirjanduslikus vormis on intersubjektiivne
tegevus, mis eeldab kuulaja või lugeja vaatenurka jutustatud sündmustele,
...seda vaatenurka eeldatakse isegi toimijalt tema enda tegevuse kohta ning
kogejalt tema enda passiivsete kogemuste kohta. Mõnikord on mul tunne, et
vaatlen ennast nagu kedagi teist ega mõista otsekui, mida see inimene teeb,
ja seega vajan, et mulle seda jutustataks... jutustamine, milles mina (jutustaja)
räägin või meenutan või seletan endale (kuulajale), mida mina (tegelane)
parasjagu teen."
Me tegutseme harva mõtlemata, või mõtleme ilma samal ajal tegutsemata. Me
õpime modelleerima dialooge iseendaga, mõttedialooge Mina ja enda vahel,
läbi selle intentsionaalse, dialoogilise, kreatiivse. protsessuaalse, interaktsionaalse
fenomeni. Selfist saab sisevestluste objekt ning subjekt. Enesereflektsioon
ja eneseteadvus saavad võimalikuks läbi ühenduste teistega, läbi enese reflektsioonide
teiste silmis, läbi narratiivse dialoogi mudeli, läbi dialoogi sisu ja tooni,
ja läbi võitluse tunnustuse nimel, mis käib narratiivprotsessis ja selle
läbi.
See ei lange päris kokku Ricoeuri ideega identiteedist. Ta leiab, et identiteedi
konstitueerib enesejäävuse [self-constancy] tunne ja kuuldud või loodud lugude
omastamine. Narratiividentiteet on Ricoeuri jaoks
"enesejäävuse määraja, võib sisaldada endas muutust, mutateerumist ühe eluea
sees (within the cohesion). Subjekt on siis korraga omaenda elu lugeja ja
kirjutaja... elulugu kujundavad ümber kõik tõesed või fiktiivsed lood, mida
subjekt enda kohta jutustab. Elust saab selle ümberkujundamise tulemusena
räägitud lugudest kootud kangas... Enesest teadlik self on jälgitud elu vili,
kui meenutada Sokratese fraasi "Apoloogias". Ning jälgitud elu on suures
osas puhastatud, selgitatud [clarified] meie kultuuri poolt edasikantud narratiivide
katartiliste efektide kaudu, olgu need siis ajaloolised või fiktiivsed. Nii
viitab enesejäävus selfile, mida juhendab tema poolt endale kohandatud kultuuri
looming."
See meenutab vaadet, et inimelu on looline [storied], narratiivteos, ja et
teadvus on narratiivne, aga see ei suuda hõlmata ideed, et identiteet on
suhete, dialoogide ja dialektika, tunnustamisvõitluse funktsioon. Ricoeur
tundub tegelikult ignoreerivat Hegeli ideed, et identiteet leiab määramise
tunnustamisvõitluses ja selle kaudu, ning leiab, et see on pigem miski, mis
on saavutatud indiviidi poolt näivalt "impersonaalsel" ja mitteintentsionaalsel
kombel, teiste abist isoleerituna, ilma selleta. Eeldades, et meil on korralik
ilukirjanduse raamatukogu, tundub meie identiteet olevat kindlustatud.
See on loomulikult liialdus, vahest ebaaus tõlgendus Ricoeurist, aga see
heidab valgust tema suutmatusele võtta arvesse konkreetsete, vahetute ja
tegelike teiste rolli identiteediformatsioonis. Me peame kõigepealt vastu
võtma meie endi lood ning õppima, kuidas võtta vastu lugusid kelleltki, mõnelt
vahetult ja tegelikult teiselt, kuna me ei ole sündinud oskusega lugeda,
interpreteerida, või rääkida - ainult võimega õppida neid oskusi.
Ühes hilisemas töös muudab Ricoeur oma meelt selle subjekti kohta, kes on:
"korraga omaenda elu lugeja ja kirjutaja", ning väidab selle asemel et, "õpime
saama jutustajaks ja kangelaseks enda loos, ilma et meist saaks tegelikult
oma elu autor." Ta leiab nüüd erinevuse narratiivse elu ja narratiivse fiktsiooni
vahel; et fiktsiooni narraatoriks on autor, samal ajal kui elus me oleme
narraator aga ei suuda iial olla autor. Ometi ta ei selgita kellest või millest
saab meie isiklike elude autor.
Nii MacIntyrel kui Bahtinil on selle kohta selged seisukohad. MacIntyre'i
jaoks "me pole kunagi enamat (ning oleme mõnikord vähem) kui omaenda narratiivide
kaasautorid. Üksnes fantaasias elame me seda lugu, mida tahame. Me siseneme
(ellu) staadiumis, mida me ise ei kujundanud ja me leiame end tegevuse osana,
mis ei ole meie enda tehtud."
Ometi on igaüks meist peategelane, kangelane, meie enda draamas, ja kõrvaltegelane
teiste draamades. Sellelt positsioonilt me võime mõista, et identiteet pole
üksnes isikliku potentsiaali täitmine, mitte ainult lugude omandamine, vaid
dialoogiline suhe selle potentsiaali ja ainulaadsete aja-koha olude vahel,
milles me elame, ning see on meile antud läbi dialoogi narratiivprotsessi.
Niisiis, sedaaegu kui Ricoeur otsib elu narratiivi, on võibolla MacIntyre"i
idee, et me otsime narratiivide ühtsust, adekvaatsem.
Bahtini seisukoht on Ricoeurist isegi kaugemal kui MacIntyre'i oma. Ta leiab,
et meie autoriks on vahetu ja konkreetne Teine: et "self ei saa iial olla
eneseküllane konstrukt" (Holquist). Pigem on self alati dialoogiline, suhe,
mis manifesteerub dialoogis selfi ja teise vahel. Bahtin võtab oma mõtted
kokku järgnevalt:
"Ma olen endast teadlik ja saan endaks ainult enda teistele paljastamise
läbi, läbi teise ning teise abiga. Kõige tähsamad aktid, mis moodustavad
eneseteadvuse on määratud suhtega teise teadvusse. Inimese pärisolemus (nii
väline kui sisemine) on kõige sügavam kommunikatsioon. Olla tähendab suhelda.
Olla tähendab olla teise jaoks ja läbi teise enda jaoks. Isikul pole sisemist
suveräänset territooriumi, ta on üleni ja alati piiri peal: vaadates enda
sisse vaatab ta teiste silmadesse... Ma ei saa ilma teiseta hakkama, ma ei
saa saada iseendaks teiseta, ma pean leidma iseenda teises, leides teise
eneses (vastastikuses reflektsioonis ja vastastikuses aktsepteerimises.)"
IV Kokkuvõte
Selles essees väitsime, et narratiivi saab defineerida Bahtini triaadina
narratiivsest teosest või tootest, narratiivsest teadvusseisundist ning suhtest
nende kahe vahel, mida võib iseloomustada kommunikatsioonina. Ometi tuleb
veel selgeks teha, millele viitab sõna "narratiiv". Kas see on narratiivne
teos, narratiivne teadvusseisund või narratiivne kommunikatsioon" See pole
üks neist kolmest vaid kõik need. See on kõigi kolme süntees, ning seega
on see tegevus ja ajaline protsess. See protsess hõlmab narratiivteose absorbeerimise,
sünteesimise, tootmise, taastootmise ja transformeerimise, kus eesmärk ja
lõpp on kommunikatsioon teadvuste vahel. Narratiiv kui selline on jätkuv,
emergentne ja kreatiivne protsess. Ja kuna narratiiv on protsess, on ta temporaalne
nähtus. See on abinõu, kommunikatsioonivahend, ja see on kommunikatsioon
kuna ta kulgeb ajas, narratiivteadvuste vahel.
Sai ka väidetud, et identiteet tekib sellest narratiivprotsessist, intiimsest
kommunikatsioonist teisega, mille narratiiv võimalikuks teeb. Identiteet
on temporaalne fenomen - meil on tunnetame enda kestvust, konstantsete kuid
ometi muutuvate entiteetidena. Ometi võib seda tunnet mõista ainult läbi
narratiivse kommunikatsiooni ja seda võib väljendada ainult narratiivis.
Ilma narratiivse tooteta, narratiivteadvuse või narratiivkommunikatsioonita
ei oleks sellist mõistmist. Seega leidsime, et Ricoeuri ideed mimeesis1,
või mittenarratiivse prefiguratsiooni, narratiividentiteedi kui enesejäävuse
ja lugude omastamise kombinatsiooni, ning elu autorluse kohta ei ole võibolla
kõige adekvaatsemad. Mimeesis1 ei võta arvesse taju narratiivset struktuuri,
mida väidab fenomenoloogia, ja seega tundub transformatsioon tajust tähenduse
tekkeni otsekui maagiline ja väljamõeldud. Tema idee narratiividentiteedist
nõuab edasiarendamist, kuna ei võta rahuldavalt arvesse teadvustevaheliste
dialoogisuhete rolle. Ning küsimus elu autorlusest leiab paremat käsitlust
Macintyre ja Bahtini kui Ricoeuri poolt. Ricoeur on avanud ukse vaidlustele
narratiivi olulisuse üle inimeksistentsi jaoks, valmistades ette pinnase,
millelt edasised uuringud võivad tõukuda, ent tema töö nõuab ülevaatamist,
lisamist ja toetamist. Bahtin, Carr, MacIntyre ja fenomenoloogid annavad
sellele jätkuvale dialektilisele vaidlusele tähtsaid ja olemuslikke panuseid.
Märkus: sooviksin tänada dr. Arran Gare"t, kelleta see artikkel poleks valminud.